Postimehes kirjutab politoloog Martin Mölder sihi kaotanud juhterakondadest, nentides tabavalt, et Eestil on laiemalt suund ja eesmärk tegelikult olemas: „Kui eesti kodanikelt küsida, kas eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade peaks olema Eesti riigi peamine eesmärk, siis on peaaegu kõik sellega nõus. Demograafiline kriis ja riigi selliselt sõnastatud eesmärk on omavahel seotud“.
Saan Mölderist aru nii, et demograafilise kriisi tunnistamine ja selle takistamiseks ette võetavad sammud ja põhieesmärk, kuidas tagada jätkusuutlikkus, võiksid olla meie baaskonsensus, ühisosa. See, kuidas takistada rahva, keele ja kultuuri hääbumist, kui laias laastus lihtsustades on laual kaks diametraalselt erinevat varianti: inimesi peab juurde tulema kas seestpoolt või väljastpoolt.
Riigikontrolli viimane aruanne tõi väga selgelt välja selle, mida rahvastikuteadlased, aga ka regionaalpoliitika asjatundjad on aastakümneid juba rääkinud. Kui meil ei sünni piisavalt lapsi, hääbub väljaspool suuri keskusi elu, sest meil ei ole võimalust jätkata samasuguste avalike teenustega kui siiani – meil lihtsalt ei ole inimesi, kes praegu olemasolevad töökohad tulevikus täidaks.
Loomulikult on võimalik välja töötada igasuguseid lahendusi, mis vähendavad vajadust töökäte järgi – mitmeid töid saame teha ise tarkade masinate abil, aina enam asju saab ära teha kaugtööga. Hiinas on reaalsuseks saanud arstipunktid, kus spetsialistiga on võimalik suhelda telesilla teel, anda lihtsamad proovid ja saada ravimid kätte automaatapteegist. Ka rahvastikuministri valitsemisalas otsime võimalusi, kuidas vähendada ametnike töökoormust andmete kontrollimisel ja ehitada infosüsteemid ümber nii, et lihtsamad otsused saab teha ilma ametniku sekkumiseta. Ikka selleks, et vaja oleks vähem töökäsi. Aga see rahvastikukriisi lahendada ei aita.
Statistika näitab, et juba täna sünnib maal elavates peredes rohkem lapsi kui linnas. Me peame seda trendi püüdma targalt toetada, et aina rohkem lapsi sünniks ja kasvaks maal. Siis on lootust, et nemad jäävad ka maale elama. Et noored pered aga julgeksid maale elama asuda, on neil vaja tuge- ja kindlustustunnet. On see siis eluasemekäenduse –või laenu näol, kogukonna toe ja ennekõike muidugi tugistruktuuride – perearsti-, lasteaia ja kooli olemasoluna.
Paraku on aga tõsiasi see, et pedagoogid ei taha minna õpetajatööle väikelinnadesse, maakoolidest rääkimata. Lisaks on üle kolmandiku õpetajatest juba praegu pensionieas või peatselt sinna jõudmas, vaid iga kümnes õpetaja on alla 30-aastane. Sama seis on perearstidega. Ligi pooled perearstidest on 60-aastased või vanemad, üha raskem on leida perearsti nimistutesse uusi arste. On nimistuid, kus perearsti asemel on ajutine asendaja olnud lausa 7 aastat. Värskelt residentuuri lõpetanud arstid ei soovi aga enamasti töötada Tallinnast või Tartust eemal. Kui aga maakohas pole perearsti, kas julgeb noor pere oma väikeste lastega sinna elama minna, teades, et iga väiksema tervisemurega tuleb sõita linna arsti otsima? Või kui kutsuv on värske maaõhk noorele perele siis, kui iga päev tuleb viia laps kooli 30 kilomeetri kaugusele? Riigikontrolli aruanne näitab, et isegi kui täiesti mõistliku palgaga töökohad on olemas – arstid, õpetajad ja politseinikud saavad ju Eesti kontekstis täiesti mõistlikku palka –, ei ole noorematel inimestel miskipärast piisavat huvi keskustest väljaspool neil töökohtadel töötada. Seega – surnud ring?
See ongi põhjus, miks praegust olukorda saab ja tuleb nimetada süvenevaks rahvastikukriisiks, mis vajab peatamist. Kui meie peredes sünniks ja kasvaks rohkem lapsi, oleks ehk rohkem ka neid, keda suurlinna tuled ei kutsu ja kes soovivad elada mujal kui Tallinnas või Tartus.
Lühiajaliselt saab inimesi peibutada ka palgaga – see on reaalsus näiteks Soomes, kus ääremaade arstidele lihtsalt makstakse rohkem. Samuti saab inimestele pakkuda raha asemel soodsalt elamispindasid. Aga ikka töötavad Soome väikelinnades arstid, kes istuvad kolm päeva nädalas õhtuti üksi kõledas korteris ja sõidavad esimesel võimaluse nädalavahetuseks koju või Eestisse. Kohalikku elu nad ei edenda. Nad on ajutised. Midagi on veel vaja. Aga mida?
Kurb tõsisasi on see, et rahvastikuprotsessid on väga pika vinnaga. Mitu järgmist aastakümmet tuleb meil hakkama saada nende inimestega, kes on juba sündinud, sest täna sündiv laps jõuab tööturule mitte varem kui 2043-2045. aastal. Ja meie sündimus täna ei taga seda, et meie rahvaarv ei vähene ka tulevikus. Iga naise kohta sünnib meil jätkuvalt alla 2 lapse, kuigi tänaste perede unistus on saada rohkem lapsi.
See probleem on terav ja vajab laiemat ühiskondlikku ning poliitilist arutelu, tõhusamat koostööd ministeeriumite vahel.
Rahvastikuministrina olen omalt poolt panemas kokku arengukava, mis esimest korda vaatab meie rahvastikuprobleemidele ausalt otsa ja otsib lahendusi, kuidas meie rahvaarvu stabiliseerida ja kasvule pöörata. See on mitte ainut Riigikontrolli väljatoodud probleemide lahendamise, vaid ka Eesti püsimise peamine eeldus. Minu ülesandeks on see sõnum ja mõte igal tasandil kohale viia ning töötada välja terviklahendus rahvastikukriisi peatamiseks.
rahvastikupoliitikablogi.wordpress.com 